The very first one

Hei hei

See siin on siis minu blogi, kus saavad kõik vaadata minu arenemist tatoveerijana ning kui meeldib siis kaasa elada. Minust siis veidi... Olen 23 aastat vana, kunstiandega neiu, kes on otsustanud astuda sammu edasi. Oma unistuse poole.

Kõik algas sellest, kui ma väike olin, oli mu vend täis tatoveeritud ja ma olin pisike plika ta kõrval, et "ahh tahaks ka". Vanust oli ehk 13 või 14, kui lasin oma tuttaval teha oma seljale isetehtud masinaga esimese tattoo - liblika. Seda tattood valides köitis mind selle tähendus = vabadus.

Vot see oli elamus! See masin põrises jube valjusti ja oii kuidas tegi haiget, kuna koht oli valitud täpselt luu peale. Umbes nii veerand tattoo pealt vajas masin putitamist ja minu selg jäi lõpetamata. Mind oodati järgmine päev juba tagasi. Tulin tagasi ja jätkasime sealt, kust pooleli jäi.
Kujutage ette... Teil on haav, mis on äsja endale õrna kooriku peale saanud ja keegi hakkab seda nõelaga torkima. Ma vandusin endale, et see on viimane tattoo, mis ma endale kunagi teen ( ma obviously valetasin endale).
Kuna valu oli tõesti talumatu, siis kahjuks ma endale lõpuni seda teha ei lasknud.
 Siin on siis pilt mille olin endale välja valinud...

Ja see siin on see millega ma ise teadlikult jäin...




Muidugi ma lasen selle profesionaalil üle teha ja sellest minule armsast liblikast, saab midagi imelist.

Hetk, kus avastasin, et "jah ma tahan sellega ise tegeleda", oli samuti mu põhikooli ajast. Elasin ühikas ja sõbranna näitas, et tal on tattoo, mis oli tindi ja nõelaga tehtud. No ega siis ma halvem pole, näitasin oma kõhu ette ja et hakkame tegema. Tegime siis skull head luudega. Midagi sellist, mida võib leida piraadi lipult. Kuna mul oli elus periood  ja see oli üsna popp teema, siis tundus see täpselt õige. Lamasin ma ühika voodil, klomp kurgus, aga pidasin vastu. Hiljem, kui see paranenud oli, hakkasin seda ise täiustama ja mässasin sellega. Siis ma juba õppisin inimese nahka veidi rohkem tundma ja avastasin, kus on valus teha, kus mitte, kui sügavale peab minema jne. Sealt see pisik tuli. Kahjuks/õnneks ei ole mul seda tattood enam. Arvasin, et ajapikku ta tuhmub, aga eksisin. Ta oli mu kehal hea 5 aastat kindlasti. Ma ei häbenenud seda, ega midagi, aga tuleb tunnistada, see oli üsna inetu. Sain suurepärase idee, selle sama sõbrannaga, kes mind alguses torkis, mis sinna peale teha ja tänu temale ma jõudsin ka väga hea käega tatoveerija Samael tattoos Eero juurde. Olen oma revolvriga väga väga rahul.

Ma võikski igast oma tatoveeringust rääkima jäädagi, kuna igalühel on oma jutt ja tähendus. Nagu vist peakski olema. Aga hüppan kohe tänasesse. Või õigemini 7 päeva tagasi, kus võtsin end lõpuks kokku ning ostsin omale esimese tatoveerimiskomplekti. Mind aitas poes müüja, kellega koos panime kokku kõik vajaliku alguseks.

Pildil on siis masin, koos toite ja pedaaliga, topsid tindi jaoks, nõelad, tipid, gripp, tint (otseloomulikult), kummid ja pisut asju ka masina putitamiseks. Juurde olen endale ostnud veel kummikindad ja potsik vaseliini.
Enda harimiseks olen külastanud erinevaid saite ja foorumeid, vaadanud ka erinevaid videosid.
Üks mu lemmikumaid saite on see!
Seal räägitakse küll väga üldiselt nahast ja inimestest.
Ma arvan, et kõige targem on üks ühele rääkida inimesega, kes sellega tegeleb ja kes oskab sind suunata õiges suunas. Õnneks on mind õnnistatud selliste inimestega, kes on ka kindlasti head õpetajad. Juba homme tuleb minu juurde mu tuttav, kes on aastaid sellega tegelenud, aitab mul masinat kokku panna, räägib teooriast ja teeme ka veidi praktikat.
I CAN´T WAIT!!!😂

Aga sellest lähemalt siis mu järgmises postituses. 

Vika